Wednesday, November 8, 2017

Raamat rannaküladest

Püünsi rahva ja meie (Külvi Kuusk, Maivi Kärginen ja mina) hoole ja armastusega tehtud raamat Viimsi rannarahva vanadest ja uutest aegadest, nende iidsest seotusest mere, Pirita kloostri ja Tallinnaga. Tegemine andis mõnusalt sügavama TAJU aegadest ja inimestest sel armsal rannaribal. Raamat on täis teavet ja põnevat lugemist nii vanadele randlastele ja nende järeltulijatele kui ka uutele viimsilastele, kes soovivad end konteksti sobitada.

Raamatust leiate ainulaadse MAAKAARDI vanade talude piiride ja tänaste kruntidega. Lisaks talude PEREMEESTE põhjaliku põlvnemisülevaate -- kes oli, kes tuli, kes läks, kes jäi. 

Arhiivides tuhnisid, naabertaludest pilte kogusid ja ilusad merevaated pildistasid püünsilased ise. Vajalik täiendus meie ägedale kalahõngulisele raamatureale, kus on juba Aksi, Naissaar ja Prangli.

selline vaade võis avaneda ka muinasaja inimese pilgule
ka see näib üpris ajatu vaatepilt
kuidagi tuttav aeg, siis olin mina ise Nõmmel väike
ja neid mehi ma vist isegi mäletan kaatriga Rohuneeme ja Aegna vahet sõitmas. Olin ise ka vahel küüdis.
See sõit kuulus minu õnneliku lapsepõlve juurde. 


Tuesday, November 7, 2017

Heeroldi Haapsalu-kodu


Jüri Kuuskemaa (hurraa sünnipäevalaps, 75!) kirjutas üles oma Haapsalu maja loo, 
kaevudes nii ajalukku kui ka majja enesesse – pööningust-keldrist
majaümbruse pinnaseni --- sestap pealkiri KODUARHEOLOOGIA. 

Vana hoone õitseng jäi (vist) barokiajastusse. Selleks ajaks, kui Kuuskemaa selle omanikuks sai, oli hoone veidi "kulunud" -- sellest tuleneb vallatu sõnaühend "barokkbarakk".

Ma ei tea, kuidas teie, aga mind kisub kaasa igasugune pilk minevikku, imetlen tunnistähti aegadest, mis on olnud ja läinud -- nii et kujundasin teksti raamatuks suurima heameelega.

Tohtisin kasutada Kaido Haageni imelisi pilte hoone hetkeseisust. 

Illustratsiooniks lisasin omatehtud pilte esemetest, millele tekst viitab. 
Need on praegu Arhitektuurimuuseumis näitusel.

Kirjastus Hea Lugu. 2017.



portselanitükid, veidi õnnelikuma saatusega tarbeesemed, pisikesed tunnistähed elust, mida elati selles majas varem...


ja nurgake näituselt Arhitektuurimuuseumi keldris, pühendatud Haapsalu kuurordi ausuvitajale Betty Kuuskemaale, kes oli raamatu autori vanaema.


iga suvitajatoa kohustuslik element -- pesulaud, "barokkbaraki" põliselanik.

Wednesday, August 23, 2017

Digital bluffing -- vasikanahkne köide


Pole ju mõeldav, et sellise teeneka siniverelise autori raamatut võiks köita millessegi odavamasse kui õilis taimparknahk. Päriselt ei jaksaks tänapäeval seda ju paljud osta, õnneks on hinna ja visuaali vahekord diginaha puhul märksa parem. Kasutasin seda ära.
Kordustrükina andis raamatu välja HEA LUGU.

andekas ja mitmekülgne inimene, oleks tal vaid rohkem aega, areneks ka kohalik filmikunst veel ägedamalt (ja kõik need alad, millega ta veel tegeleda jõuab)!

Monday, April 3, 2017

Aga kes on Maarjamaa parim naljapildijoonistaja? Eks ikka Hillar Mets. Targad kodanikud loevad Eesti Päevalehte peamiselt selleks, et äripäeviti tema pilte näha. Maailm on pärast seda palju sõbralikum! 

Who is the best cartoonist in Estonia? As we all know the guy's name is Hillar Mets. Clever citizens read the biggest daily Eesti Päevaleht just to see his daily cartoon. Here's just a bunch of them. One day we'll publish them with English captions, I hope.

















Kalender 2012 Ligthouses

Olen üha imestunud, kui minu abikaasa Hillar Mets tuleb taas kord jutuga, et üks populaarsemaid teemasid, mis tema oma blogerisse on üles laadinud, on minu kujundatud 2012. aasta (muinsuskaitsealuste) tuletornide kalender Kaido Haageni imekaunite piltidega. 
Selle tekitab kaks mõtet: 
1) miks inimesed peaks minu asju SEALT vaatama (või teistpidi, miks peaks nad sealt just MINU asju vaatama)?
2) peaksin ka siitkaudu inimestele ka hoopis Hillari pilte näitama...
Alustan siiski tuletornikalendriga.



I think it's time to upload here this lovely calendar 2012 -- photos by Kaido Haagen, design by Anneliis Aunapuu. These lighthouses are proteced by Estonian National Heritage Board.





Panen siia indeksina, kui keegi ei viitsi kohe allapoole vaadata :)
















Legendi vanaisa-legend


Ülo Vooglaid pani kirja oma lapsepõlvemälestused. Lugude kohal kõrgub tema vanaisa figuur. Raamatu andis välja kirjastus Väike Vanker 2011. Pildid ja kujundus Anneliis Aunapuu. Trükitehniliselt tegin kaelamurdva triki -- peljates 4-värvitrükki kalliks ja imetledes omaaegset duplex-tehnikat -- lasingi raamatu trükkida 2 värviga. Et pildid tuleks, nagu ma soovisin, pidin ikka väga kõvasti nuputama. Muud aspektid jäid täiesti tagaplaanile :)

Eeslehe motiiviks valisin oma armastatud männikäbi, mis kännust kaugele ei ole kukkunud, olles ise teadmistest, kogemustest ja mõtteseemnetest pungil.

Selle pildi tegemiseks uurisin oma emalt, kelle vanaema oli alati ise leiba teinud, et kuidas see asi ikka täpselt käis. Aga mälestused olid hägusad, mäluvarjud ja -valgused hubisemas -- tuli ikka ise otsustada, ja vähemalt Ülo Vooglaid ei kurjustanud, et olen valesti joonistanud.







Lost Golden Age of Estonian Mansions

Teine albumiformaadis nahkseljaga raamat - "Mõisate kadunud hiilgus. Eestimaa mõisainterjööride lugu". Kummardus baltisaksa kultuurile, mis meid rutjus, aga ka tublisti haris. Kujundus Anneliis Aunapuu, autor Mati Raal, tark mees taskus Toomas Zupping.

Mõisaraamatule tundus sobivat selline aadlikrooniga kiivrite ja visiiridega eesleht.



Mati Raal kirjutas raamatusse kõik tarkused, mida ta on ajastumööbli kohta kogunud.


Ka mõisate pottahjude vaheldusrikas disaini- ja tehnikamaailm on tänaseks suuresti hävinud.


Baltisaksa mõisnike perekonnad läksid Hitleri kutsel 1939. a isamaale tagasi.

Alles jäi hulk mõisahooneid, natuke mööblit ja mõned esemed. Pildil olev alustass kannab von Tiesenhauseni ja von Knorringu perekonnavappe, ilmselt maalitud perekondade võsude pulmade puhul umbes 1850. aasta paiku. Serviis asus viimati von Ungern-Sterbergide Toompea palees, (sest nende peretütar oli 1879. a abiellunud von Tiesenhauseniga, tema ämm oli sündinud von Knorring). Lahkuv pererahvas jättis nõud komandandipere hoolde "vastutavale hoiule". Hilisem pommitamine tegi oma töö ja on puhas õnn, et mõned esemed on tänaseni säilinud.