Aksi saar

Raamat "Aksi – mereriik Tallinna külje all" on järelhüüe viimasele, lühikeseks jäänud õitsenguperioodile väikese Aksi saare ajaloos. Asustatud on saar olnud iidamast-aadamast, aga täpsemat juttu tehakse ajast sestpeale, kui leiutati fotoaparaat. Saarel, mil elas paar-kolme peret, oli oma fotograaf Jaan Luusmann, kes oli ühtlasi helilooja ja koorijuht, saare osavad meistermehed ehitasid nii maju, paate, peent mööblit kui kogunisti oreleid. 

Aksi-raamatu eeslehele, Läänemere keskpaiga kaardile, ilmaime ehk dirižaabli pildi alla, olen ladunud Aksbergi jooniseid laevaehitusest, Luusmanni noodikirja ja hülgeküttide kompassi. Keskel troonib tisleri ja laevaehitaja Aleksander Aksbergi tore noorpõlveportree, elupäästja medal rinnas. Muide, nad olid olnud head (ülemere)tuttavad minu ilusa vanaema Anette Kuusega, kelle valik langes küll siiski Alfred Neufeldtile.

Saarlaste elu ja kõhtusid täitis kalapüük. Hommikuselt püügilt tulnud paadi ümber ollakse "võrke päästmas" – vasakul Aleksander ja esiplaanil Rosine Aksbergid.